Kolmest kolmkümmend

Eile saavutasin olulise verstaposti oma elus - joosta pikim maa üldse (siiani).  Varasem rekord pärines mõne nädala tagsusest teisipäevast kui nutikell registreeris 26.1 kilomeetrit. Ja sellega oli omaette nali kuna nädal varem oli ilusa teamisega lipanud 25 kilomeeterit. Aga too õhtu kui 25 kirja sai lappasin oma FB ajaloos kuna ma mäletasin, et seal sportstracker aegadest oli üks pikamaa jooksu postitus 20+ kilomeerit. Ja tuli välja, et oligi 25.1km! Selge järgmine nädal uuesti.

30.03 on oluline verstapost ka mitte jäädvustatud jooksmistest. Nimelt aastal 2007 miski mälu järgi üritasin Scoutsrännaku trassi läbida joostes. Ma ei mäleta kas ma ka kogu maa jooksin või mitte. Vist jooksin ja sp sümboolne 30 meetrit eile õhtusele tulemusele igaks juhuks otsa.

Sellise maa läbimine nii distantsi kui aja poolest on huvitav. See on inimõistuse jaoks üdliselt hoomamatu - 30 kilomeetrit või 3 tundi! Kuidas ühe tegevuse alla saab 3 tundi kuluda. Võrdluseks Rakvere kandist Tallinna kanti sõites kulub 1 tund ja 30 minutit. Ja see on sellline pikk aeg.

Eile läks libedalt. Esimesed 10 kilomeetrit kadusid nagu nõel heina kuhja ja siis mõtlesin, et viis veel, viis tagasi. 10km pärast näeme samas kohas. Kui 15 oli joostud keris asi "huvitavamaks". Väsimus hakkas vaikselt märku andma kuna tavaline distants on mul 15-16 kilomeetrit. Ennast motiveersin sellega, et nagunii tuleb koju tagasi minna ja kaks varianti: kiiresti ehk joostes või kõndides ehk väääga kaua. Seafsin endale järjest eesmärke: 20 joostud tähendaks 1.5h jalutamist. Siis lühendame seda aega 6km ja tund. Ja siis mõtlesin, et eelmine rekord tuleb ikka 1km võrra ületada. Ja lõpuks olidki viimased paar kilomeetrit käes. Need kilomeetrid nõudsid pisut pingutust aga tehtud sai. Täna on mõnus (sõna otseses mõttes) lihasvalu andmaks märku suurepärasest saavutusest.

Et "whats up filx" keskea kriis või miks sellised distantsid. Esimese kohta ma ütleks, ei oleks tohtinud algupäraselt 10a pausi teha. Keskea kriis see pole. Jätkan sealt kus jäi pooleli. Milleks sellised distantsid? Emotsionaalselt ja psüholoogiliselt annab eneskindulst ja jõudu, et ma jaksan rohkem ükskõik mida tehes.

Eile oli märgiline sellepärast, et lisaks Garmin Connectis level6 saavutasin on aasta mõõdas kui jooksma hakkasin. Kõik algas pärast algust sellest kui enne ussisõnu proovisin NATO testi 3.2 joosta ühel õhtul kepikõnni käigus. Ja pärast ussisõnu järgmisele 10km kepikõnni ringile mines pärast esimest kilomeetrit mõtlesin, et mis ikka jookseme. Ja jooksin ülejäänud 9km. Nädalapärast oli kepikõnd muutunud jooksmiseks.

Kõige parem asja juures on see, et mul diagnoositi 4 aastat tagasi podagara. Sisuliselt tähendas (peaks tähendama) et jooksmine on üks spordialadest mis on täiesti välistatud. Ja ma ütleks, et nii oligi. Proovisn 2km ja järgmine päev jalg paistes, lombakas ja liikumis võimetu. Ja oh seda valu. Kuidas siis 30km võimalik on? Maagia! Vajab eraldi lugu (ma saan õelda, et rohtusid ei võta).

Lykke Li - I Follow Rivers (The Magician Remix)

Piltide varundamine

Peaaegu aasta on mõõdas sellest kui alustasin Fotode talletamise projekti. Ja ma saan õelda, et tänaseks on asi peaaegu purgis. Natuke on veel pusida ning seda peegeldan ka kohe kohe. Aga alustuseks - eesmärk oli hoiustada mälestusi digitaalselt piltide ja videode näol. Ühes kriteeriumiks oli operatsiooni keeles "saadavus" ehk kui midagi juthub siis pildid on varundatud, saadaval. Kuidas ma selle lahendasin: linnuvaade üleüldisele arhitektuurile on selline: pildid on hoiustatud koduses serveris, varundatud backup site, pilve (Goolge photos, photo saver option) ja telefonis (kuna hetkel ruumi on piisavalt: 512GB).

Kerge tehniline vaade siis süsteemile: Google photos ja telefoni osa pole vaja vast kirjeldada. Toimib nagu ikka varundamine "tava inimese" jaoks. Aga nüüd minnes oma serverite poole. Telefonist varundamiseks ning hiljem vaatamiseks (telefoni app, veeb) sai võetud Nextloud lahendus. Nende enda mobiiliäpp pole üldse hea vaatamiseks aga õnneks vahepeal tuli eraldi rakendus nimega "Memories" ja sellega on elu lill. Nextcloud elab HyperV virtuaal masinas ja kasutab sharedena jagatud füüsilise masina ketast. Jah kodune server on hetkel ajalooliste põhjuste tõttu ehitatud Windowsi peale. Riistvara poole pealt on kasutuses M2 ja SATAl põhinevad SSD kettad. Ja tagavara asukohas on vähem võimekas masin paari kettaga ja õnneks Linuxil baseeruv masin.

Kui te arvate, et ketta faileover jaoks on RAID kasutsuses siis ei. Proovisin alguses aga ei tundudnud mu jaoks loogiline. Skeem on järgmine: Nextcloud salvestab sissetulevad pildid M2 "kettale". Sealt Realtimesync nimeline tarkvara "kopeerib" failid tavalisele SSD kettale. Eralid iga ööse tehakse incremental rar backup teisele SSD kettale. Tagavara asukohta dublikeeritakse pildid Syncthing abil ja siis seal samamoodi ühelt kettalt teisele Realtimesync abil. Seega pildid on kokku varundatud 7 erineval meediumil: telefon +1, Google Photos +1, kodune server +3, tagavara asukoht +2.

Piltide migreerimisest: Enamik või tähendab kõik sai Google Photosest võetud. Sealt välja eskportimine on suht lithne ja teoorias kaasa tulev metadata peaks ka kaasa aitama. Isegi spets vahendid on olemas (kaasa arvatud nextcloud enda oma mida ma ei proovinud). Pratikas oli nõks keerulisem kuna osade piltide jäädvustamise aeg (kuupäev, kellaaeg) läks kaotsi. Ja tuleviku vaates ma lahendasin selle probleemi nii: aeg jäädvustatakse mitmel tasandil: pildi EXIF info, siis faili süsteemi modified date. Viimane on nüüd kahtlane kuna osades olukordades kui faili ühelt meediumilt teisele liikudada siis see info kirjutatakse üle "tänase" päevaga. Ja viimase vigurina on kõik failid nimetatud kuupäva + kellaaja järgi. Juhuks kui 2 esimest pole kättesaadavad.

Kõigepealt pärast Google eksporti üritasin korrastada Google photos metadata fixer'i abil. Tulemus oli selline 70%. Järgmisena tuli manuaalselt sadu pilte ise "korrastada" kasutades FileDate Changer nimelist lahendust selle ülal nimeatud "Date modifed" välja uuendamiseks. Ja viimasena kaustasin Namexif nimelist asja ajal põhinevate failinimede genereerimiseks. Loomulikult osa faile sai ikkagi käsitsi ümber nimetatud.

Hetkel on veel kaks probleemi püsti. Mul on kahest sündmusest pildid millel aeg puudu. Exif info pole ja date modifed on nagu ülal mainitud saanud uue ja vale kuupäeva. Teiseks video failid ja nende taasesitamine (millega ma aktiivselt tegelen muide). Tehniliselt, suuresti erinevalt pildist, võib video olla erinevas formaadis ja erinavate koodekitega. Mis viib selleni, et iga seade, app ei pruugi neid esitada. Lahendamiseks tuleb nad ümber konvertida ja mõne open source põhineva koodeki peale. Mu valik on mp4 formaat, H.264 video koodek ja AAC heli.

Lõppkokkuvõttes on põnev ja tegus projekt olnud. Mille käigus avastsin pisikese portsu pilte ja videosid oma DVD plaatidelt mida polnud näiteks Google Photoses.

Anett Vaikmaa - Sereotoniin

Doogee V31GT arvustus

 

Kuna Eestis paistab brand Doogee suht tundmatu olevat siis siit ka järgmistele huvilistele ülevaade. Ei tule klassikalise ülevaate käekirja jälgides vaid mida mina otsisin ja mida arvan. Unboxing, performance testid ja muu sellise info jaoks Youtubes ning internetis piisavalt materjali. All on ka lingid. Kes osta tahab siis nende enda kodukas tundub kõige mõistlikum variant. Koos kiire kulleri ja miski ekstra garantiiga maksin 509.18 euro raha.

Eelugu

Nutitelefonid ning muu IT tehnika saavutas mu jaoks kusagil 7 aastat tagasi staadiumi kus iga aastane upgrade tundus pehmelt öeldes marginaalne. Ei ole enam aasta 2003 millal iga uus Pentium tähendas sõna otseses mõttes 2x jõudlust. Seega hankisin oma eelmise telefoni (Samsung S10+) 2019 aasta oktoobris ja kasutasin kuni selle aasta Jaanuarini. Kokku 4 aastat ja 3 kuud. Vahepeal sai korra akut vahetatud. Plaan oli isegi edasi kasutada aga tekkinud veekahjustus hakkas isegi mind takistama. Volume nupud lakkasid töötamast. Esialgne häkk oli lihtsalt Bixpy nupu ümber seadistamine aga reaalselt telefoni jaoks oli lühise tõttu volume down kogu aeg sees. Järgmine telefoni taaskäivitamine tähendas pöördumatult safe mode minekut. Iroonilisel kombel sain selle teada täpselt tund pärast uue telefoni käivitamist.

Jõulude aeg hakkasin uut telefoni vaatama. Kindel kandidaat oli Samsung Xcover 6pro. Ühel töökaaslasel see oli ja mulle tundus prestiižne. (Arvmuse kirjutamise ajal kuulutati välja ka Xover7 - korra oli seegi plaanis oodata). Aga miski hetk hakkasin mõtlema milliseid rugged telefon veel on. CAT vist tegi miskit aga need tundusid tellised. Lõin Googlesse maagilised otsingu sõna sisse ja kohe jäi silma Doogee V31GT. Pärast nädalast arvustuste lugemsit, korduvalt Youtubes arvamusi vaatamisi sai otsus ja ostu kinnitus lukku löödud.

Miks siis Dogee?. Xcover valiku põhjal võite ridade vahelt lugeda, et rugged telefon oli üks kriteeriumitest. Jah. Kunan nagunii peame klaasist kõnevahendile koleda ümbrise kaitseks ümber ostma miks siis telefon ise kohe ei võiks eos selline olla? Aku tundus ka ahvatlev. Sisuliselt 2 kuni 3 korda suurem kui turu keskmine. Aga sellel on oma hind. Telefon on kobakas. Ja tõsiselt. Kaalu on 390 grammi - võrreldes mu S10+ ja selle kattega siis circa 2 korda rohkem. Ja paksust 17.9mm. Jällegi pea kaks korda tüsedam. Mõtlesin, et okei. Omal ajal sai ju Nokia 5110 taskus kantud ja polnud probleemi (spoiler alert: legendaarne nokia kaalub kõvasti vähem ja on ühes mõõtmes kitsam). Seega tegin teaduslikke katseid stiilis S10+ ja 10000mah akupank. Kaalult ja mõõtmetelt tiba rohkem kui uus telefon. Arvutasin emotsionaalselt peas parameetreid ja leppisin sellega.

Tegelikult Doogee mudelivalik on suurem ja mu jaoks sisuline vahe seisneb kaamerates mis külge poogitud on. Telefoni kest, soft, riistvara 99% kattuv mudelivalikus. V31GT eripära on termokaamera. Ja see sai otsustavaks. Jah, igapäeva kasutust ei leia aga selline mõnus mänguasi ja tegelt tuleb mul vana maja renoveerimisel kasuks.

Kuna sellist klassi telefonid pole igaühele ahvatlev siis antud turusegemendist lisaks “pommikindlusele” panustatakse akudesse - väga suure mahuga. Ja RAM’i. Doogee omab 12GB füüsilist ning lisaks 10GB võrra suurendatud püsimälu arvelt. CPU ja GPU on ka reklaamide järgi decent ja pidavat sobima viimaste mängude mängimiseks. Koos akumahuga ma ütleks jah, et mõnus kaasaskantav mängu seade.

Üleüldine mulje

Kes video ülevaateid vaadanud siis teab, et karbist välja võttes näeb positiivse üllatusena tehases paigaldatud ekraani kaitset. Miks kõik teised tootjad seda ei tee? Kuna nende kilede, klaaside paigaldamine on tavainimese (vahest ka minu) jaoks paras peavalu.

Vanalt telefonilt andmete ülekandmisega on minu puhul 50-60. Eelistan päris palju käsitsi paigaldamist ja seadistamist. Siis vähemalt ei tule prügi kaasa ja iga äppi läbi lapades saad kindel olla, et kõik tuli üle ja töötab. Jah saab ka sisseehitatud andmete ülekannet kasutada. Miskil põhjusel kaabliga variant ei toimunud ja ei viitsinud tagajärgi ega teisi kaableid proovida. Üle õhu oli esmase proovimisega ka tõrge. Aga see võis vabalt juhtuda fakti tõttu, et kappasin telefonid käes mööda elamist ringi ja side nende vahel kadus. Teise katsega õnnestus ning lasin ainult valitud rakendused sync’ida. Siililegi selge, et seda tehakse läbi Play poe vahenduse ja kõik ise paigaldatud tuleb uuesti ise paigaldada. Muus osas igasugu kontode ja muu träni käima ajamine oli suht sujuv uues telefonis.

Mobiilivõrguga leidmisega oli korraks hämming. Ei tea kas aitas käsitsi APN seadistamine või siis hiljem korra seadetes 3G ja 4G vahel pendeldamine. APN seadetega vähemalt Tele2 puhul on nii, et nad kodukal kõiki parameetreid ei anna vaid läbi klienditoe küsides saab.
.
Doogee V31GT on suur. Tõsiselt suur, ja paks. Tahab harjumist. Õnneks see viimane tuli suht ühe päevaga. Kusjuures enda puhul saan öelda, et 6+ tolliste ekraanidega telefonid ei ole meeldinud kuna sujuv ühe käega opereerimine mu jaoks keeruline. Aga nüüd Doogee olen harjunud. Tuleb teine käsi appi mõne tegevuse puhul. Kuigi osa asju kannatab ühes käes toimetamist. Ja suur ekraan on suur. Videosid hea vaadata.

 Kaasas kandmine (taskus) ei olegi nii jube kui kartsin. Midagi raskemat nagu ripuks küljes aga ei häiri. Olen proovinud tavakasutuses teksade ja matkamisel spordipükste taskus. Täiesti Okei aga eks vaatab mis suvel saab kui vaja lühkarite väel jooksmas käia või rannas poosetada. Ahjaa, nendesse uutesse selveri kärude telefoni hoidikusse see priske poiss ei istu..

Ära taskus mainida, et telefonil puudub 3.5 audio väljund - selle omamine oleks vist tänapäeval ebanormaalne nagunii. USB port on kummitihendiga kaetud - täis veekindlus ja pole problemi mis S10+ esines kui vähegi niiskust sai siis laadimine ei toiminud. Ja lisa füüsiline nupp mis on oma käe järgi seadistatav - mu jaoks super oluline kuna S10+ läbi button mapper appi olin pikaks vajutuseks pannud kaamera Bixby nuppu külge.. Teate kui imeline funktsioon see on. Ei pea ekraani lappama ja otsima flashlight ikooni.

Tarkvara

Kogu seda massiivi jooksutab Android 13 ja nii öelda puhas Android. Mis ühest küljest on ülimalt meeldiv - pole igasugu tootja poolset blowatware millest saab ainult telefoni rootmise ja uue OS installimisega lahti. Negatiivne on see, et ilmselgelt pole Doogee ning ka sarnased ettevõtted väga tarkvara orienteeritud. Seega uuemate Androidide tugi on pehemlt öeldes lahtine. Eks näis. Võimalik, et kui telefon juba nii vana lahendan uuema Androidi mure uue riistvaraga.

Jõuallikas

Nagu ülevalt loetud siis telefon on paks ja kaalub omajagu. Üheks allikaks siin on kindlasti 10800mAh aku. Tehniliselt on tegemist kahe 5000 kokkulapitud akuga. Ei miskit suurt raketiteadust siin. Ja see aku kestab ja kestab. Antu sektsiooni kirjutamise hetkes on akut järgi 42%. Viimati toimus täis laadimine 3 päeva tagasi. Vahepeal istus kokku kolm 40 minutilist sõitu Android auto taga mis pakkus selle aja jooksul sädet 0.5 ampri eest (ehk 2.5w). Eelmine õhtu näiteks magama minnes oli aku 57% peal ja polnud mõtetgi, et peaks laadija sappa lükkama. Kusjuures ekraani kasutus päevas on kusagil 4h ringis millest pool on GPS kasutav äpp (Ingress - jah see telefon on Ingressi telefon). See 4h ekraani aega päevas, 24h jooksul on ka omaette mõtlemise koht….

Kaasa antakse nobe 66w USB-C, to USB-C laadija mis paberite järgi saavutab 0st 60% poole tunni jooksul. Taimeriga ei mõõtnud aga paistis sinna kanti jäävat. 100% läks ehk tunnike ja natuke peale. Loomulikult tänu moodsale USB-C võid pmst iga laadija külge pookida ja näiteks Lenovo rüperaali laadija toetas fast chargingut. Täpselt ei mõõtnud palju läbi tuli aga positiivne siiski.

Juhtmevaba laadimis puudub. Isiklikult ei tunneta probleemi ega näe erilist vajadust selle järele. Ainuke use case ehk oleks siis kui telefon pole enda küljes kui viies jäse. Ja see olukord saab juhtuda ainult öösiti kui telo istub näiteks voodi kõrval öökapi otsas. Ja olgem ausad, juhtmevaba laadimine tekitab meeletut energia kadu mis tänases rohe maailmas on kuritegu.

Android ja akumajandusega ilmnes selline vigur: nimelt Android arvestab elu % ja mul aku oli 10% see triggerdas miski säästu rezhiimi kus taskulamp keelatud. Reealselt mul oli akut järgi 1000mAh jagu võrreldes "keskmine" telefon 400mAh ehk veider.

Näpujäljelugeja

Erinevalt eelmises telefonist kus fingerprint scanner asus telefoni ekraanil on uuel see integreeritud paremal pool asuva sisselülitus nupu külge. Ma ütleks, et kerge harjumuste muutumine ja seda vast iseg positiives suunas. Seadistamine nagu ikka nõuab natuke sõrme väänamist/keerutamist aga ei midagi hullu. Kui see tehtud siis töötab üsnagi hästi. Telefon avaneb koheselt, rakendused mis tahavad näpujälje lugejat lukustavad ennast kiirelt lahti. Sõrm mis ohverdatud sai oli parema käe pöial. Kuna see oli varasemalt nagunii “käe sees” ja telefoni kasutuse mõttes tundus loogiline kui telefon peos istub ja pöial seda nuppu puutub.

Ilmselgelt oli soov ka vasaku käega telefoni avada. Selleks seadistasin esialgu ka vasaku pöidla mustri kuna tundus loogiline. Parem pöial oli ennast hästi tõestanud. Kasutamise käigus sai selgeks, et see loogika ei päde. Esiteks pidi ekstra liigutusi tegema - kõigepealt käsi katab ekraani ja avan telefoni. Siis rullin tagasi, et saaks ekraanil toimetada. Teiseks andis vasaku pöidla mustri salvestamine vastupidise efekti. Pidevalt telefoni taskusse libistades juhtus pöial power nupul olema ja seega ka automaatselt avanes telefon. Siit võite juba arvata mis tsirkus edasi juhtub etenduses lukustamata telefon taskus.
Tuli välja, et pikk-peeter, keskmine ehk F sõrm on kõige parem kandidaat telefoni lahti lukustamiseks kui see vasakus käes istub. Telefon ilusti peos ja lihtsalt libista sõrm üle.

Ekraan

On 6.58 tolline ja kuva suurus 1080x2400 pikslit. Mu jaoks on veider vähemalt stock Android 13 puhul veider, et teksti ja pildi suuruse muutmisel pole kuldset keskmist. Kas kõik liiga väike või siis häirivalt suurus. Enda jaoks sain pildi talutavaks kui muutsin ainult teksti suuruse keskmisele valikule seadistamisega.
Pilt ise on sujuv. On võimalik valida 60hz, 90hz ja 120hz ekraani värskenduste vahel. Ma jäin 60hz peale kuna sisulist vahet ei teinud. Ja pealegi inimsilm ju suudab 24 kaadrit sekundis töödelda. Väidetavalt 60hz annab natuke aku kestvusele juurde.
Eredus on ka täiesti okei. Vähemalt praeguses pimedas Eesti talves. Youtubes ülevaateid põrnisetes kurtsid enam-vähem kõik, et päikese käes halvasti nähtav. Ootan suve ära ja siis näeb mis seis on.
Ühel talvisel päeval kui pügalad oli -14 kraadi juures harrastasin tiba liikumist (teate, et sport on ikka tervislik?) ja ümbritsevat loodust nähes mõtlesin testiks mõned pildid klõpsida. Minu üllatuseks toimis puutetundlik ekraan ka paksu nahk kindaga. Täiesti tavaline mitte spets niitidega. Iseasi kui palju muid tegevusi kannatab teha arvestades nuppude/ikoonide suurust vs kinnas sõrmes.

Kaamera

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ehk siin pikalt muljetama ei hakka. Nii palju saan öelda, et ees on 32MP ja taga 50MP, 24MP ja 8MP kaamerad. Tarkvaraliselt see mis Androidiga kaasas. Pilte teeb ja täiesti ilusaid aga kes harjunud tuntuma brandide oma kaamerate ja nende spets tarkvara lahendustega siis peate aru saama kompromissist. Näiteks super night tundub tänu Samsungi S10+ tarkvara optimeerimisega parem. Aga see on juba selline nurga juhtum. Mulle igatahes teeb Doogee kaamera süsteem oma töö ära - jäädvustused tuleviku jaoks on olemas.

Unustasin mainida, et tavakaamera komplektis on eraldi night vision kaamera. Erineb tava kaamerast nii palju sellest, et pimedat ümbruskonda valgustatakse nähtamatu infrapunaga ja pildid tulevad must-valge spektris. Pildid ilusad, selged ja lähivõtete puhul edastavad antud mudeli tarkvara emuleerimist.

 

Termokaamera

Ei oskagi siin suurt ekspert arvamust anda. Asi paistab toimivat ja päris viisakalt. Saab igat pidi seadistaga, pilte, videosid ja timelapse teha. Numbrid mida ekraanilt nägin klappisid käsi IR termomeetriga. Äge funktsioon on termomeeter mis paistab ka advekvaatselt inimese keha temperatuuri mõõtvat.

Samsung S10+ vs Doogee V31GT night mode

Tavakaamera night mode vs infra kaamera (night vision)

 Tavakaamera night mode vs infra kaamera (night vision)

Lõpetuseks

Nagu ikka peab andma lahtiütluse, et tegemist pole finantsnõustamisega kuid kui soovid investeerida uude mobiilsesse töövahendisse ja tead mida vajad siis minu soovitus need 500 eurot selle eest on igati asja ette.

Lingid

https://www.gsmarena.com/doogee_v31gt-12573.php
https://doogeemall.com/products/doogee-v31gt
https://www.youtube.com/watch?v=1afsTN-gxPQ&t=606s infra kaamera
https://www.youtube.com/watch?v=EnTrITuSBZw general review

 

 

Ma ei pea iga päev enam telefoni laadima

Click-bait pealkiri, jah? Tegelikult mitte ning see on sulatõsi. Nüüd ma laen oma telefoni iga 3 päeva tagant. Nagu kunagi ammusel aegadel kui kõneaparaadil ulatus antenn välja, ekraan oli pisike monograafiline ning puutetundlikkuse asemel füüsilised nupud.

Milles siis kühvel? Kas loobusin aktiivsest nutiaparaadi kasutamisest ning hoian seda hädaolukordateks? Või hoopiski hankisin ülalkirjeldatud vanakooli nokia? Ei, ei ja veelkord ei. Tegemist on ebatavapärase nutitelefoniga. Kasutan igaäevaselt täpselt samamoodi, samapalju kui varem. Lihtsalt mu uuel apraadil juhtub olema mõistlik 🤓 aku millel ei pea juhet kogu aeg küljes hoidma.

Uueks telefoniks on Doogee V31GT ja tänaseks pea kolm kuud kasutanud ning üsnagi rahul. Ei hakka siin blogis pikka juttu kirjutama kuidas on. Selle jaoks lõin eraldi lehe: Dogee V31GT arvustus

Sam Feldt & Benny Bridges - Dance With Somebody