Kolmest kolmkümmend

Eile saavutasin olulise verstaposti oma elus - joosta pikim maa üldse (siiani).  Varasem rekord pärines mõne nädala tagsusest teisipäevast kui nutikell registreeris 26.1 kilomeetrit. Ja sellega oli omaette nali kuna nädal varem oli ilusa teamisega lipanud 25 kilomeeterit. Aga too õhtu kui 25 kirja sai lappasin oma FB ajaloos kuna ma mäletasin, et seal sportstracker aegadest oli üks pikamaa jooksu postitus 20+ kilomeerit. Ja tuli välja, et oligi 25.1km! Selge järgmine nädal uuesti.

30.03 on oluline verstapost ka mitte jäädvustatud jooksmistest. Nimelt aastal 2007 miski mälu järgi üritasin Scoutsrännaku trassi läbida joostes. Ma ei mäleta kas ma ka kogu maa jooksin või mitte. Vist jooksin ja sp sümboolne 30 meetrit eile õhtusele tulemusele igaks juhuks otsa.

Sellise maa läbimine nii distantsi kui aja poolest on huvitav. See on inimõistuse jaoks üdliselt hoomamatu - 30 kilomeetrit või 3 tundi! Kuidas ühe tegevuse alla saab 3 tundi kuluda. Võrdluseks Rakvere kandist Tallinna kanti sõites kulub 1 tund ja 30 minutit. Ja see on sellline pikk aeg.

Eile läks libedalt. Esimesed 10 kilomeetrit kadusid nagu nõel heina kuhja ja siis mõtlesin, et viis veel, viis tagasi. 10km pärast näeme samas kohas. Kui 15 oli joostud keris asi "huvitavamaks". Väsimus hakkas vaikselt märku andma kuna tavaline distants on mul 15-16 kilomeetrit. Ennast motiveersin sellega, et nagunii tuleb koju tagasi minna ja kaks varianti: kiiresti ehk joostes või kõndides ehk väääga kaua. Seafsin endale järjest eesmärke: 20 joostud tähendaks 1.5h jalutamist. Siis lühendame seda aega 6km ja tund. Ja siis mõtlesin, et eelmine rekord tuleb ikka 1km võrra ületada. Ja lõpuks olidki viimased paar kilomeetrit käes. Need kilomeetrid nõudsid pisut pingutust aga tehtud sai. Täna on mõnus (sõna otseses mõttes) lihasvalu andmaks märku suurepärasest saavutusest.

Et "whats up filx" keskea kriis või miks sellised distantsid. Esimese kohta ma ütleks, ei oleks tohtinud algupäraselt 10a pausi teha. Keskea kriis see pole. Jätkan sealt kus jäi pooleli. Milleks sellised distantsid? Emotsionaalselt ja psüholoogiliselt annab eneskindulst ja jõudu, et ma jaksan rohkem ükskõik mida tehes.

Eile oli märgiline sellepärast, et lisaks Garmin Connectis level6 saavutasin on aasta mõõdas kui jooksma hakkasin. Kõik algas pärast algust sellest kui enne ussisõnu proovisin NATO testi 3.2 joosta ühel õhtul kepikõnni käigus. Ja pärast ussisõnu järgmisele 10km kepikõnni ringile mines pärast esimest kilomeetrit mõtlesin, et mis ikka jookseme. Ja jooksin ülejäänud 9km. Nädalapärast oli kepikõnd muutunud jooksmiseks.

Kõige parem asja juures on see, et mul diagnoositi 4 aastat tagasi podagara. Sisuliselt tähendas (peaks tähendama) et jooksmine on üks spordialadest mis on täiesti välistatud. Ja ma ütleks, et nii oligi. Proovisn 2km ja järgmine päev jalg paistes, lombakas ja liikumis võimetu. Ja oh seda valu. Kuidas siis 30km võimalik on? Maagia! Vajab eraldi lugu (ma saan õelda, et rohtusid ei võta).

Lykke Li - I Follow Rivers (The Magician Remix)

Piltide varundamine

Peaaegu aasta on mõõdas sellest kui alustasin Fotode talletamise projekti. Ja ma saan õelda, et tänaseks on asi peaaegu purgis. Natuke on veel pusida ning seda peegeldan ka kohe kohe. Aga alustuseks - eesmärk oli hoiustada mälestusi digitaalselt piltide ja videode näol. Ühes kriteeriumiks oli operatsiooni keeles "saadavus" ehk kui midagi juthub siis pildid on varundatud, saadaval. Kuidas ma selle lahendasin: linnuvaade üleüldisele arhitektuurile on selline: pildid on hoiustatud koduses serveris, varundatud backup site, pilve (Goolge photos, photo saver option) ja telefonis (kuna hetkel ruumi on piisavalt: 512GB).

Kerge tehniline vaade siis süsteemile: Google photos ja telefoni osa pole vaja vast kirjeldada. Toimib nagu ikka varundamine "tava inimese" jaoks. Aga nüüd minnes oma serverite poole. Telefonist varundamiseks ning hiljem vaatamiseks (telefoni app, veeb) sai võetud Nextloud lahendus. Nende enda mobiiliäpp pole üldse hea vaatamiseks aga õnneks vahepeal tuli eraldi rakendus nimega "Memories" ja sellega on elu lill. Nextcloud elab HyperV virtuaal masinas ja kasutab sharedena jagatud füüsilise masina ketast. Jah kodune server on hetkel ajalooliste põhjuste tõttu ehitatud Windowsi peale. Riistvara poole pealt on kasutuses M2 ja SATAl põhinevad SSD kettad. Ja tagavara asukohas on vähem võimekas masin paari kettaga ja õnneks Linuxil baseeruv masin.

Kui te arvate, et ketta faileover jaoks on RAID kasutsuses siis ei. Proovisin alguses aga ei tundudnud mu jaoks loogiline. Skeem on järgmine: Nextcloud salvestab sissetulevad pildid M2 "kettale". Sealt Realtimesync nimeline tarkvara "kopeerib" failid tavalisele SSD kettale. Eralid iga ööse tehakse incremental rar backup teisele SSD kettale. Tagavara asukohta dublikeeritakse pildid Syncthing abil ja siis seal samamoodi ühelt kettalt teisele Realtimesync abil. Seega pildid on kokku varundatud 7 erineval meediumil: telefon +1, Google Photos +1, kodune server +3, tagavara asukoht +2.

Piltide migreerimisest: Enamik või tähendab kõik sai Google Photosest võetud. Sealt välja eskportimine on suht lithne ja teoorias kaasa tulev metadata peaks ka kaasa aitama. Isegi spets vahendid on olemas (kaasa arvatud nextcloud enda oma mida ma ei proovinud). Pratikas oli nõks keerulisem kuna osade piltide jäädvustamise aeg (kuupäev, kellaaeg) läks kaotsi. Ja tuleviku vaates ma lahendasin selle probleemi nii: aeg jäädvustatakse mitmel tasandil: pildi EXIF info, siis faili süsteemi modified date. Viimane on nüüd kahtlane kuna osades olukordades kui faili ühelt meediumilt teisele liikudada siis see info kirjutatakse üle "tänase" päevaga. Ja viimase vigurina on kõik failid nimetatud kuupäva + kellaaja järgi. Juhuks kui 2 esimest pole kättesaadavad.

Kõigepealt pärast Google eksporti üritasin korrastada Google photos metadata fixer'i abil. Tulemus oli selline 70%. Järgmisena tuli manuaalselt sadu pilte ise "korrastada" kasutades FileDate Changer nimelist lahendust selle ülal nimeatud "Date modifed" välja uuendamiseks. Ja viimasena kaustasin Namexif nimelist asja ajal põhinevate failinimede genereerimiseks. Loomulikult osa faile sai ikkagi käsitsi ümber nimetatud.

Hetkel on veel kaks probleemi püsti. Mul on kahest sündmusest pildid millel aeg puudu. Exif info pole ja date modifed on nagu ülal mainitud saanud uue ja vale kuupäeva. Teiseks video failid ja nende taasesitamine (millega ma aktiivselt tegelen muide). Tehniliselt, suuresti erinevalt pildist, võib video olla erinevas formaadis ja erinavate koodekitega. Mis viib selleni, et iga seade, app ei pruugi neid esitada. Lahendamiseks tuleb nad ümber konvertida ja mõne open source põhineva koodeki peale. Mu valik on mp4 formaat, H.264 video koodek ja AAC heli.

Lõppkokkuvõttes on põnev ja tegus projekt olnud. Mille käigus avastsin pisikese portsu pilte ja videosid oma DVD plaatidelt mida polnud näiteks Google Photoses.

Anett Vaikmaa - Sereotoniin

Ma ei pea iga päev enam telefoni laadima

Click-bait pealkiri, jah? Tegelikult mitte ning see on sulatõsi. Nüüd ma laen oma telefoni iga 3 päeva tagant. Nagu kunagi ammusel aegadel kui kõneaparaadil ulatus antenn välja, ekraan oli pisike monograafiline ning puutetundlikkuse asemel füüsilised nupud.

Milles siis kühvel? Kas loobusin aktiivsest nutiaparaadi kasutamisest ning hoian seda hädaolukordateks? Või hoopiski hankisin ülalkirjeldatud vanakooli nokia? Ei, ei ja veelkord ei. Tegemist on ebatavapärase nutitelefoniga. Kasutan igaäevaselt täpselt samamoodi, samapalju kui varem. Lihtsalt mu uuel apraadil juhtub olema mõistlik 🤓 aku millel ei pea juhet kogu aeg küljes hoidma.

Uueks telefoniks on Doogee V31GT ja tänaseks pea kolm kuud kasutanud ning üsnagi rahul. Ei hakka siin blogis pikka juttu kirjutama kuidas on. Selle jaoks lõin eraldi lehe: Dogee V31GT arvustus

Sam Feldt & Benny Bridges - Dance With Somebody

4+ aasta kokkuvõtte "investeerimisest"

See oli 2019 septembris kui tõmbasin investeerimis sae järjekordselt käima. Toona sai eesmärgiks pandud, et antud projekt enam unustuste hõlma ei vaju nagu kõik eelmised korrad. Pärast nelja aastat ja 3 kuud saan hõisata edukusest. Ma jätkuvalt tegelen sellega ja rahapada kerkib nagu tainas enne ahju panekut.

Antud hobi projekti juures pean jätkuvalt mainima kahte fakti palgatöö välise sissetuleku kohta. Tegemist ei ole higivaba rahaga. Tuleb aktiivselt tegutseda, teha research'i, majandada erinevaid instrumente. Näiteks mis aktsjaid soetada, kellele laenata. millist krüptot kaevandada, kus kulusid optimeerida ja paigutada kõlisev heaolusse. Teiseks osa investeeringuid ei olegi esialgu mõeldud suure tootlikuse eesmärgi all vaid kombineerin ka igapäeva heaolu.

Millest mu portfell laias laastus koosneb: aktsjaid, võlakirjad, ühisrahastus, krüpto kaevandamine ja ost, energia osaline sõlutmatus, pensioni 3 sammas ja viimasena Euribori hulluse raames kasvuhoiuse laadsed instrumendid.

Aga asudes nüüd asja kallale ja kohe piltidega siis siin 4 aasta lisa sissetulekute graafik.

Nagu näha siis stabiilselt tõusvas joones ja hoides tugevat keskmist. Kui ma 2019 aasta lõpus alustasin siis väga ümaralt iga kuine lisa oli 2 euro ringis. Praegu oktoobri seisuga 170 juures, aasta lõpuks ehk näeb 200 ka ära. See on sada korda rohkem kui alustasin. Varsti saab hakata mõtlema osalise tööajaga palagatõõ rügamisest.

Kölsch - Left Eye Left

Tuunime autot

Piltidest juba võib aimata, et tegemist ei tule ei chippimise, NOS lisamise või spoileritega. Ma sellistel asjadel ei näe mõtet. Võimsust on piisavalt ja auto on mu jaoks pratktiline tarbeese mitte näituse hobune. Kuigi mu tuunimist saab liigitada ilu katekooriasse siis tegemist on pigem ikkagi praktilise eesmärgiga.

Uue auto (või mis iganes tarbeesme) saamisel on alati selline uhke tunne - kõik on ilus ja puhas. Need kohevad tekstiil matid, katted. Ei tahaksgi nagu jalga autosse tõsta. Aga peab, sest ma hankisin selle kasutamise eesmärgil mitte vaatamiseks. Ja siit hädad algvad. Need esialgsed materjalid mis uhked tunduvad ongi ainult vaatamiseks. Mitte kasutamiseks. Eks iga auto omanik teab kui "tore" on autot puhastada, eriti kui sul on lapsed ja lemmikloomad

Sellepärast mu üks kõige suurem kriteerium istmete puhul oli mitte tekstiil sisu (üldiselt nahk või midagi sarnast). Kuna seda on lihtne puhastada. Peugeot müügimees puhus küll sooja juttu, et käid keemilises ja asi vants. 🤷‍♀️ 

Kahjuks kõige suuremat probleemi ükski autotootja tehase versioonides ei lahenda. Ülejäänud tekstiil sisu - põrandal, laes, pagassis. Kadjaril oli pagass täeisti tekstiil kattega - milleks? Sa ju hakkad seal igasugu sodi vedama ja ilmselgelt see määrib.

Seekord otsustasin asja ise parandada. Ja vältida probleemi kus ma pean mitte eemaldavat katet puhastama.

Selle jaoks leidsin amazonist kunstnahksed U kujulised matid mis katavad 99% jalgealusest tekstiil sisust:

Peale mõnigast kasutamist - jah määrduvad samamoodi ja koledalt nagu ikka. Soppa ja muud sodi täis. Aga esialgne probleem - originaal tekstiil kaitstud. Nendel mattidel ei jää pahn tekstiili kinni ja väga lihtne puhastada. Käsn, vesi ja done! Lisaks on nad kergelt eemaldatavad. Mis tähendab, et ei pea autos küürutama vaid võtad nad endaga dushiruumi kaasa.

Toyotal boot nii hull polnud tekstiili osas. Natuke oli aga sellest piisas, et hankida samast materjalist matid:

Isegi istmed tagumised osad sai kaetud. Teisel ja kolmandal real on istme tagumine osa for wathever reason tekstiilist. Aru ma ei saa kui lapsed istuvad 3ndas reas siis ilmselgelt oma poriste jalgadega nühivad seda istmetagust.

Kuna majas ja sõtidue aeg autos on dogi siis vajas ka pagassi lagi kaitset. Selle jaoks pidin improviseerima:

Kangas (iseasi kui palju seal riiet on) hangitud kangadzunglist ja siis lakke paigaldatud liimuva takjateipiga. Kahjuks, kirjutamise hetkel takjateibi liim ei hoia. Otsin lahendusti. Sinisele osale liimin nad külge ja lakke toestamiseks vist tuleb panna nööpnõelad.

Darude - Sandstorm

Toyota Highlander

Tänast jutunurka saan alustada positiivsete uudistega. Nimelt üle pika aja on mul jälle auto. Jah, päris auto. Nagu pealkirjast lugeda oskate siis selleks on Toyota Highlander. Tootetud U.S.A.s (mitte, et see oleks oluline). Viimati kui ma autot omasin ja autoga sõitsin oli circa 10 aastat tagasi. Vana hea 1991 aastal toodetud 3 seeria BMW, E36 kerega. Mootor tundus tollal naeruväärne. Kõigest 1.6 liitrine aga oli auto vääriline isend.

See mis vahepeal toimunud on, millega sõitnud olen. On seletamatu. Ühest küljest ometi on tegemist asjadega mis näevad välja autod aga nad ka ei ole. Pigem kastid millel on neli ratast alla kruvitud ja võrri mootor külge pandud. Vähemalt nii ma kirjeldaks seda tragikoomilist situatsiooni. Näiteks 2017 aastal soetatud Renault Kadjar. Ma pole küll eriline autop**e aga toona uurides mida võtta enese edasi liigutamiseks mõõda maanteid tundus naljakas. Edasiviiv jõud - mootor on täiesti olematu jõuga. Ometigi ma ei taha miskit über 500 hobujõulist masinat. Kuid see mis sinna kapoti alla pandud on võiks täita oma eesmärki. Kadjari uhul 1.2 liitrine mootor. Performancit pidi tagama uhke topeltsiduritega käigukast ja pööretega viimase peale välja minek. Reaalsus on teine. Jah vaeseke suudab veereda aga kui tahta kasutada normaalse inimese kombel, isegi mitte rallimiseks siis pigem on kuulda ja tunda äginat.

Sama pull oli ka eelmise aasta mai kuus kui sai hakatud uut autot valima. Teed proovisõitu ühega, teisega kui tunne on selline meh. Istusin kuskile kasti mis veereb. Kuniks sai hüpatud Highlanderi rooli. Siis tuli see kick-off momentum. Vau see asi päriselt sõidab. Nagu vanadel headel aegadel kui mul oli BMW.

Mu tänase jutu eesmärk ei ole ülistada taevani kalleid brände. Tõsi ta on, et rohkema raha eest saad paremat/kvaliteetsemat. Näiteks esimest korda Kadjari kapoti alla vaadates jõllitas vastu üllatus - osad asjad nipukatega kinnitatud 🤷‍♀️ Igatahes ma saan õelda igal asjal oma aeg ja koht. Näiteks need 6+ ja jätkuvalt Kadjar täitis oma peamist eesmärki - sai sõidud tehtud. Ja praegugi kasutan. Kuid samas kui võimalused on siis võib ja tuleb lubada paremat - Toyota Highlander.

P.S. Ma arvan, et tuleb veel eraldi postitus sellest mida teha kui sul on lemmikloomad ja lapsed...

Kölsch - An Amazing

retro Ussisõnadele

Kaitseväevorm tsiviil riiete vastu sai juba 8 septembri kella 11 aeg vahetatud. Ja see teema tegelikult oleks hea kick-off retrole. Formeerimine ja lahkformeerimine. Ma olin ülimalt üllatunud kuidas kogu protsess käis nii sõduriks muundumisel kui tagasi. Kõik oli väga hästi läbi mõeldud ja seega kiire. Ma arvan, et formeerimine (ehk varustuse saamine) kestis circa pool tundi. Ja asjade tagasi andmine veel kiiremini. Sisuliselt läksid angaari ühest otsast sisse ja said või andsid oma asjad ja jalutasid välja. Formeerimisel kulus natuke aega erinevate kehaosade mõõtude võtmiseks aga see on täiesti normaalne osa sellisest tegevusest. Eelmisel kohustuslikus korral oli tegemist täielikku pardakkiga. Seega 5+

Järgmine suur üllatus oli varustus. Eelmises postis kirjutasin mida kõike kaasa võtan kuna varasemalt halb kogemus. Seekord anti kõik uued asjad (välja arvatud aer - relv AK4) ning suur osa oma tränist oli tegelikult selles mõttes kasutu. Need viisin 1 sept linnaloa aeg tagasi koju. Ma ei hakka kõike üles nimetama aga näiteks nuga, pealamp, prillid jne oli väga head. Ainukesed asjad mida ei antud (ilmselgel põhjustel) akupangad. Kuigi neid ka 90% vaja polnud.

Seega kuidas ma siis oma laadimis probleemid lahendasin? Järgmise lõigu teema! Olme ja heaolu. Kolm esimest päeva olime "kasrmus" - angaar kuhu oli veetud narid ja toad seintega eraldatud. Seega kõik luksus olemas. Sh elekter. Neljadal päeval kui reakooseis tuli liikusime metsa. Kuigi mitte sõduri mõttes metsa. Olime väljaõppe ala laagris ning ööbimiseks anti suur peo telk kuhu meid mahtus mitu sada võitlejat. Magasime lebomattidel ja magamiskottides. Alal olid elektrikapi laatsed asjad olemas ning ühest tegin oma rühma juhtimis punkti. Õhtuti sai seal kõik oma elektroonikad täis laetud. Lisaks oli seal WC, pesemisvõimalused ning 2x päevas sooja sööki. Sellega oli hea kild, et kui kõik teised rühmad läksid oma termostega kuskile "piknikku" pidama siis meie rühmavanem sebis juba esimene päeva köögi juures oleval alal koha varjualuses kus olid toolid ja lauad.

Kogu valge aeg oli sisustatud välja õppega ning kaitseväelist molutamist peaaegu ei eksisteerinud. Samuti pandi kohu rõhk sellele, et saaksime tegeleda väljaõppega. Mitte ajateenistuses tuttava rühma tunde loomisega milleks tavapäraselt jaburad tegevused. Väljaõppega läks ka hästi. Täiesti nullist (relva käsitlemine) kuni jao manöövriteni. Ma saan uhkusega õelda, et mu rühm oli sisuliselt pärast seda 7 päeva koosoldud olemist suht lahing valmis. Üllatav eksole. Ajateenistuses kulus 8-11 kuud. Aga loogiline kuna tegemist oli lihasmälu äratamisega. Ja ma panin ka kogu aeg rõhku tagataustal, et rühma liikmed õpiks ennast lähedalt tundma. Näiteks laagrisse peale õppe päeva liikusime tule-liikumise tatikaga. (okei keegi ei jooksnud ennast ribadeks, lihtsalt vaikselt harjutasime).

Eks kogu õppekogunemise käigus oli ka mähkimist. Mähkimine, mulle meeldib see slang mis sealt sai kaasa võetud. Mähkimine ehk kerge korralagedus, segadus. Näiteks esimese päeva hommikul Keilast Taple minek. Oleks kohe võinud õelda, et saame Tapal kokku. Seega oleks jäänud bussi taga rallimine ära. 

Lõppkokkuvõttes mulle meeldis ja olen rahul Ussisõnadega.

Jax Jones, Fireboy DML - Me and My Guitar