18. juuli 2019

Until day we die ehk time for weeks HiLows / PPP

Paistab, et eelmises kokkuvõttes tehtud ähvardus hakkab teoks saama ja postitused hakkvad hoopiski esmaspäeva asemel kuuepäeval ilmuma. Vot kus lops 😙 Proovime siis päästa mis päästa annab. Ajaaparatuur näitab päevaks neljapäeva ja lihtsa matemaatika abil saame teada, et kaks päeva on aega maailma päästa.

Osaliselt te juba teate mida ma mõõdunud nädal tegin. Ise asi on küsimus "what is a matr... mõõdnud nädal". Teeme nii, et antud teose ilmumiset kuni eelmise teoseni jäänud aegruum. Upsi-daisy, see on rohkem ju kui nädal 😃 Aga jah, nägin instas "lahedat" (loe äärmiselt vastutustundetut) reklaami ja avaldasin sellest loo siin. Keri nats, allapoole ja siis sa leiad selle (või otsi menüüst). Pole küll insta pilt mida kiirelt üles skrollida aga aga samas pole teada ka, et lugemine kedagi tapnud oleks...

Ma mingi hetk mõtlesin, et kirjutan ühe ilusa muinasloo ka oma tööst (lõpuks) kuid see jäi pealkirja kujul drafti rippuma. Rääkida oleks. Ja isegi palju. Lühidalt: lahe on! Aga mmkei. Räägime ühest mmm sündmusest miks lahe on. Tegemist on siis idufirmaga või startuppiga (kellele ema, kelllele tütar nagu vanasõna ütleb) ja siin on väga kirju seltskond koos. Ütleks enda sugused aga ma ei taha teisi solvata 🙈 Eniveis (jah sina kes saa kohe macdonaldsi burgeri vahele lähed) rääkisin eile Taivoga. Tal oli lihtne mure aga teema seal taga oli suurem ja ausalt õeldes huvitavam. Mõnikord saad läbi pisikeste ajasde suuri teada. Detaile ma lahti seletama ei hakka aga need x minutit jutu ajamist olid väga positiivsed ja oma peas sai jälle tõdeda kui lahe töökoht nüüd on.

Kuna halvad uudised tuleb nagu alati viimaseks jätta siis.... no mis halvad. Halvad olid mulle, eestlasele kohaselt ülejäänud kõigile teistele head "kuna kellegil läheb sitemini kui mul". Eelmine kolmapäev tundsin jalalabas valu ja ööga paistetas jäse paksemaks kui õrnema sugupoole eostatud kõht. Läksin järgmine õhta EMOsse (mitte kommi karpi viima nagu te arvate) ja parkisin auto kõige kaugemasse parklasse sest pohh ju - käia nagunii ei kannatanud 🤷‍♀️ Veidike ootamist ja sain teada, et luupõletik. Mmkei. Aga see paranes siusliselt esmaspäevaks ära nii, et kõik on okebrülla.

Outro: Sattusin ka korra Madliga vestlema ja ta küsis, et mis veel põnevat peale blogis kirjutatud. Vastain, et polegi. Ja kui aus olla siis olen tõesti siin oma elu suuremad ja põnevamad sündmused viimasel ajal ära kajastanud. Hea küll, päris detailitesse pole veel laskunud stiilis mitu ampsu kulus õhtul pasta sisse kühveldamiseks või mitme tunni pärast ma selle tagasi loodusesse lasin. Kui huvi on selliste asjad vastu siis anna märku kommentaariumis (mida sa nagunii ei kasuta).

Põhjatähte ja tsau!

WATEVA - Until We Die (feat. Next To Neon)

P.S Kui sa kukepoksi kagelane peaksid seda lugu siin lugema siis mine mängi vahelduseks vene ruletti, päriselt. Nii maal tehakse.

16. juuli 2019

Selline ongi maaelu (insta influencerite teadmatus päris elust)

Lugu kuidas maaelu ministeerium näeb maa elu läbi oma roosade prillide on üpriski keeruline kirjutada. Või alustada. Loomulikult tahaks rämeda sõimuga selle laulu sisse juhatada aga milleks. Püüame siis vaadata alljärgnevat läbi ministeeriumi ametnike pilge ja inimese kes (pooleldi) elab maal - minu.

Eks me kõik oleme harjunud oma Astangu uusarenduses elama. Igaäevaselt betooni dzunglis liiklema, supermarketist toitu hankimas, Apollo kinos meel lahutamas. Ja sinna vahele mahub ka kvaliteet aeg nutitelefoniga. Elu on ju lill. Siis kuskil eksisteerib meil selline müstiline ministeerium kes ühel ilusal päeval otustab kampaaniat teha maa elu tutvutstamiseks. Väga viis, muide. Ega see päris maaelu ju lasna kanalis Rav4ga sõites silme ette ei tule. Ja siis käib kõmakas. Kampaaniat teeb see sammune "linnainimene" kes maaelust teab täpselt nii palju kui kinos popkorni nahistamise kõrvale Tõde ja Õigust sai vaadatud.

Jah, instagramm on tore ja see õige platvorm kui tahad oma sõnumiga (vähemalt tänapäeval) massidesse jõuda. Hakka seal influenceriks ja küll inimesed jälgivad. Aga kogu selle sotsmeediaga on see probleem, et ühiskonda on viimased 10+ aastat treenitud "like" nuruma läbi interneeduses. Vahet pole, suva pilt üles ja ruttu refreshima. Iga uus südameke su postil vähendab seda ohjeldamatut piina mis tekib kui tähelepanu ei saa.

Nüüd me jõuamegi otsapidi kus kokku saavad tehnloogia, sõltuvus tähelepanu järgi ja teadmatus. Teeme ühe ägeda lühi klipi sellest kuidas ma oma kuke viskan suvalisse karja võitlema. Ja mul on koheselt WTF moment käes. Oot, kas päriselt ka peab maal oma koduloomi kasutama peremehe insta sõltuvuse rahuludseks oma vahel kaklema panema. Kas tõesti ongi maaelu selline äge vana Roomalik meelelahutus. Loomad gladiaatoritena üks teisega võitlema ja olemas oleva tehnika abil saadame video massidesse.

Ma olen üle poole oma elust maal elanud ja eriti väiksena kui vanaemal oli karjas igasugu loomi ei suuda ma kuidagi meenutada, et mulle oleks kuidagi omandatud teadmist panna loomad omavahel kaklema. Kui moodsal ajal on maaelu instagrammi rahulduse saavutamine läbi loomade vägivalla siis mina ei taha olla sellisest maaelust.

Kui me räägime konkreetest juhtumist kus kuked poksivad. Jah see on normaalne. Oota, loe edasi enne kui oma järeldused teed. See on normaalne siis kui loomad teevad seda oma naturaalses keskkonnas. Normaalne ei ole see, et väntsutan süüdimatult looma kaasas ja viskan suvalisse karja meelt lahutama. Kuna hei, peremehel ju päevane tähelepanu vajadus like'dega kätte saada.

Pole ju raske enne maaelu reklaamimist google abil selgeks teha mõningased põhitõed kuidas päriselt maal elu käib. Või veel parem, mine külla oma esivanematele ja uuri neilt mida päriselt maa elu tähendab. Kindlasti mitte vägivaldset meelelahutust internetis.

Robin Schulz - Sun Goes Down

10. juuli 2019

Can i haz moar security ehk time for weeks HiLows / PPP

Ma usun, et viimase paari päeva jooksul on rohkem segadust olnud kui de Helme Familia suudab kuskil Toompeal tunni ajaga korraldada. Paljude lugejate jaoks keerleb peas põletav küsimus: miks ei ilmunud esmaspäeval uut 107lugu nagu viis kopikat lauale.

Minul paanikahoogusid pole. Sest mul pohlad ja nendest saab moosi. Ma nagunii loen seda kunagi tulevikus ja it doesnt matter kas oli esmaspäev või kuuepäev 😝

So, waddup? Mdea. Vaatame mida rüperaali klaviatuurilt välja imeda annab. Just, sülerist, mitte pastakast. Kuna pastakat mul pole. Vähemalt hetkel käes küll mitte 💁 Nädal ise algas nii võrd kui võrd põnevalt. Esmasp õhtu töölt koju lippates läksin nagu ikka porgandi pealt maha ja über turvalisse (maybe rantpost kunagi tulemas) Elroni ratta parklasse oma keha pikendust võtma. Enne mind oli jõundud sinna nii 50-60 vanuses tädike kes otsis oma savisaare ühiskaarti. Ma olin kiirem ja tegin ukse lahti. Jaaaa siis oli 2 minuti small talk kus sain rohkem teada kui vaja :D Kõigepealt proua kurtis, et üks igavene pikk ratas ees. Mis oli mu oma ofc - vabandasin. Siis ta hakkas seletama sellest milline küna ta praegune ratas on ja pojale tellis alibabast ratta. Põnev, eksole. Noo...t. Natuke ikka on. Nagu ikka setereotüüpselt arvad, et sellise vanuse ja soo ja muude tegurite järgi kuulata Alibabas shoppamist on veits over kill. Aga pole.

Nagu eelmine nädal istume ka see nädal nüüd ringi ja räägime pildist mis postitusega kaasas on. Kui t eei näe siis pange oma nahh adblock'id kinni. Googlel niigi vähe raha. Olen ka korra siin juba maininud, et võiks erialast blogi kirjutada. Samas siin ma väga ei taha oma tööst rääkida ja seda vist ajaloolistel põhjustel. Siiski viimastel aegadel järjest enam kerkib esile teatud "geniaalsust" mille üle tahaks rohkem räntida kui suviseid soojakraade meil siin maarjamaal. Kohati tekib küll WTF tunne 😕 Okei, räägime siis natuke. Aga positiivselt ;) Pildil näete meeme vihjetega lukuastamaks oma arvuti kui te eemal olete. Miski hetk hakkasin neid oma ägedas idu töökohas jagama. Tulemus on palju-palju positiivsem kui klassikaline saadan "tulge kooki sööma" e-kirja kogu asutusele. Infoturbe teadlikuse tõstmise mõte on ju inimesi natukenegi harida. Ja klassikaline lähenemine kui turvet ei tee oled jamas well - ei toimi. Go figure out miks. Meemide jagamine tekitab sooja ja positiivse tunde aga samas annab parja annuse piinlikust ja nende kahe võlurohu abil jääb pähe. Lahtine arvuti päh-pähh, aia-aia!
Kas te ka päriselt peate oma arvuti klaviatuuri - no ma soovitaks aga samas kui #%$&<! video konverentsi pakkuja Zoom ütleb, et kasutajate järgi luuramine läbi nende tarkvara on fake news siis nomaeitea. Elu muutus lihtsamaks sest enam polegi vaja enam pahavara era elu jagamiseks. Piisab ka täiesti legit kraamist. #tra

Last but least. Pm, ma terve nädal olen seedinud ja mõelnud, et but why. Oo gods of heaven, mida ma teile teinud olen, et eelmisele kokkuvõttele pandi boring linnuke. Läbisin kõik 5 või ma ei tea mitu emotsiooni ettappi tänapäeval on. Mõtlesin, et sõidan kohe selle posti alguses julmalt kõigile pasunasse. Ka neile kes süüdi pole. Nii profülaktika mõttes. Aga oh well. Lõpuks jõudsin järeldusele. Ma saan aru, et moodsal ajal aju kastuamine on nii overrated. But still, väike vihje poiss: kui suures internetis igava on siis pane see kinni ja mine tidnerisse pilte lappama. See see on ju see õige. See põnev asi siin ilmas. Just kidding my kiddos. Tubli, et üldse viitsite neid vajutada. Need ongi teile, kes ei julge või leivad, et kommenteerimine on liiast arvamuse avaldamiseks ;)

Wilkinson - Too Close (feat. Detour City)

3. juuli 2019

Communication history of filx, part 1

Nostalgia-retro-mahe-öko aeg! Või kuidas iganes te nimetate peapidi minevikus elamist. Ma ei lähe massiga kaasa ja ei väisa retro vms festivale. Veel vähem hakkan nostalgitsema ja Üllar Jörbergi kuulama. Pigem on huvi võrrelda kuidas kommunikatsioon minul on arenenud. Proloogis (link on all kui peaksite lugemisega sinna kunagi jõudma) jutustasin päris kirjadest (jah omniva veel tegeleb peale hiina kräpi kojutoomisega ka kirjaveoga). Täna. Astuks nüüd teema juurde - elektroonilised abimehed suhtluses.

Ega siin erilist pulli polegi. Alguses arvasin, et pean kohe pisar silmis rääkima oma esimesest mobiil! telefonist. Aga ei. Vot kus lops. Natuke ajusobarates sügamist ja tuli meelde, et esimesed elektroonilised sõnad sai raali abil saadetud. Aasta oli siis miski 1999 😂 (jah, lugesid ka kolmandat korda õiet - eelmine sajand). Ma olin koolijüts ja orjasin põhikoolis. Miski hetk tekkis meile läbi tiigrihüppe arvuti klass. Ofc, hakati arvuti tunde andma ja ofc lubati vahetundides ja peale kooli arvutiklassis elu raista (sittagi pole muutunud, mina siis arvuits sina praegu iphones). Ainuke klausel mis oli väga püha - arvutiklassis lubati ainult sokkides olla.

Kuidagi sai tehtud oma esimene e-maili aadress. Btw see on mul siiamaani kasutuses ;) Oh see oli ikka eriti uhke tunne. Oma e-maili aadress. Esimese kirja saatsin tädile kuna ma teadsin, et tal oli e-maili aadress ja ta kasutas oma töös arvutit. Addressi omamine oli selline kungilik tunne, umbes sama mis tänapäeval Ferraarit omada on. Sul on ja teistel pole. Tehniliselt polnud sellest suuresti tolku kuna polnud lihtsalt rakendust - kellele kirjutada. Nii see eluke veeres. Oli võimalus e-maili kasutada aga ei kasutanud.

Miski hetk kui oli kuulatud dial-up muusika ja internetti mindud. Oo, no no no. Jah, interneti minek oli püha protseduur nagu pühapäeviti kirikus käimine. Tuli modem käima ajada, oodata peod higised ja siis voilaa. Aeglasem kui tigu ühendus oli loodud. Siis tuligi next step - reaalaja kommunikatsioon. Selle nimi on IRC ehk maakeeli jututoad. Idee oli lihtne, umbes nagu tänapäeval grupi chatid aga selle erinevusega, et oma tuttavate asemel oli kari täiesti vööraid inimesi. Oli damn kui põnev, võis omale random nime valida ja keegi ei teadnud, et sina oled sina. Võisid vabalt ükskõik millest rääkida, kuna keegi ei teanud, et sina oled sina. 

Miski hetk tekkis kuskil väga popp koht nagu armastuse saal (ma olen kindel, et see eksisteerib praegugi). Seal sai uuts slängi õpitud nagu afk, irl... Seal sai virtuaalselt tüdrukutele (jumal tegelt teab kellele aga pohlad) keelt kõrva ajada. Viimati külastasin pärast pikka pausi armastusesaali aastal 2011 aga seda siis juba kooli uurimis töö raames.

Jutukas olemine oli eriline kuna sa said nii palju olla kui lubati arvuti klassis ja sellega elektrooniline kommunkatsioon piirdus. Kohe kui klassist välja astusid oli elu nagu enne arvuteid. Kui tahtsid sõbraga hulkuma minna ja lollusi teha või niisama mula ajada läksid nagu uppunud kass ta kodu ukse taha kraapima. Ja aeg-ajalt võisid saada vastuse, et "mongol ei saa praegu välja tulla kuna õpib" või "mongol pole kodus". Ei olnud, nii et võtad chati appi lahti ja pasundad: "noh v*****a, kus tõllerdada" Vaid tõllerdasid ise käed taskus ja pea norus koju.

Sisukord:

  1. Igavesti online
  2. Communication history of filx, part 1
  3. Comms history of filx II

Manic Street Preachers - If You Tolerate This Your Children Will Be Next

1. juuli 2019

Kuidas mind orkki tõmmati ehk time for weeks HiLows / PPP

Pluti-pluti pudrunäod 😀 On aeg jälle nädalake kokku lappida ning uurida mida põnevat toimus imedemaal. Milliseid intriige sai peakülas punutud. Millega sai hakkama Luz Maria. Nii palju rääkida. Ilma keerutamata ja õigele Eestlasele kohaselt ühmates siis: "Kuidas läks", "Normaalselt". Thats it! Tsau, pakaa. Oodake järgmist postitust 💁

Oeh. Õues vist hetkel väga rannailm pole. Kui siis ainult lohesurfiks või milleksgi muuks popiks asjaks. Kuna ma mõlemaga ei tegele olen sunnitud aitama kaasa eesmärgile internti maht täis© Ja siin ma siis olen. Jälle trükkimas. Tore ju!?!

Alustame müstilisest pildist vasakul. Paljud kindlasti imestavad wazzup with that. On see lugemis soovitus või mis. Kui on siis kamoon - me ei loe ju siinset blogigi korralikult läbi. Pähh, raamatud. Pähh, analoog. Honestly see ei ole lugemis soovitus (hetkel). Põhjus lihtne ma ise alustasin just antud teose läbi töötamist. Või tegelt, pohh. Võite ka ilma minu heaks kiiduta seda kapsaks lappama hakata. Ma pole Queen of England or something. Raamatu ise võtsin suht random pickiga meie startup'i riiulist, et oleks lõuna sõõgi aeg midagi kõrvale lugeda. Jah, kui väljas lõunal ei käi siis ma üritan õgimise kõrvale midagi silmadega ka tarbida. Vanasti lugesin Postimeest ja Äripäeva aga õnneks meile enam neid kollasied lehti ei käi ja saab midagi asjalikku lugeda. Kuidas raamat ise on - maybe some day will talk about it.


Järgmine lõik tuleb üllatus vähemalt ühele inimesele. Jeezh, pealkiri viitab su tekitatud seigale aga ma räägin hoopiski millestki muust. Nii ajage kõrvad ja silmad suureks... Hakkasime meie Lilyga eile poodi minema ja siis mulle tuli meelde kuidas ta telki (kodutu, eh?) magama tulles keerutas pisikeses topsikus 20 sendist münti, ise täiesti õnnelik seal juures. Nagu rebane kes oli just kanalast saagiga tagasi jõudnud. Eks see raha oli omisatud illegaalsel teel (jeesh sest sa pead seaduse järgi selle viima politseisse, et õige omanik saaks selle calimida) - kuskilt aiamaalt leitud. Ja siis ma mõtlesin, et külapoes on kohe uste juures laste magnetid - masinad kuhu viskad mündi sisse ja saad vastu palli mingi vidinaga. Näiteks slaimi. Kuna mul oli meeles, et üks nendest aparaatidest tahtis vähemalt 50 sendis münti siis vahetasin Lily 20 sendise salaja 50 vastu. (No on pätt niimoodi huiab teiste rahaga 😡). Siis Lily saaks ise aparaati panna ja midagi osta. Oh well. Urgas mida nimetakse kaubandus kohaks oli vahepeal takse tõstnud ja nüüd minimaalne summa on 1 eur. Tänks meits. Lilyle seletasin ilusti, et kogume ja tuleme järgmine kord. Ta noogutas ja sellega see seik lõppes.

Last but least. Võttis kaks kuud aega millal riisimaalt jõudisd kohale 10 kümmme (don't even ask) trimmeri kütuse pumpa. Mõtlesin, et prooviks veel viimast korda aparaati käima saada. Mitmeid kordi huainud without no luck. Juba oli mõte, et läheb maha kandmisele. Aga mis välja tuli. 1)kütuse pump oli katki ja seega sisuliselt jõudis liiga vähe kütust mootorisse. Ja kui mootor täiesti kuiv on siis ei lähegi käima. Seal on veel lisaks trikk see, et valad otse tiba kütsi avasse. It worked.

P.S. Mulle hetkel tundub, et see iganädalane oigamine eee kokkuvõtte tegemine tundub siuke peenelt hea formaat. Ei pea iga päev pikka muinaslugu kirjutama ja samas saab mitu tipp sündmust ühe hoobi kirja. Vaatab kuidas tulevikus läheb....

Sultan + Shepard Feat. Nadia Ali & IRO - Almost Home

27. juuni 2019

Igavesti online

Seoses viimase postiga kus ma kurtsin ebaõiglase elu üle ja ei saanud n****k (nutikat) näppida kuna SIM kaart ei töödanud ja see põhjustas minu interwebsist välja lõikamise.  Läksin ma siis lõuna paiku esindusse uut SIMi poissi hankima ja teel olles pidin päris omi mõtteid mõlgutama (jah, see juthub kui pole internetti - pead aju tööle panema <😠). Äkki kargas pähe lugu sellest Miks ma online läksin. Kuna trammisõit kalamajast Virusse kestab terve igaviku sain oma tegude üle järele mõelda. Peamine küsimus tekkis, et vanasti ei olnud ju kiirsõnumivahetust kogu aeg käepärast....

Nüüd mul tekkis huvi valmis vorpida communication history of filx. Kuna ajad on muutnud ja selle asemel, et kooli aruvti klassis MSNi logida ning kiirvestelda teeme seda 24/7 (noh peaaegu, magame ka vist vahel). Minu jaoks on see huvitav ja tahaks vaadata korra pilgu tagasi kuidas me varem elasime võrreldes praegusega. Ilmgselgelt on suur muutus see kui sul on võimalus iga kell võtta lemmar sõnumivahetus äpp lahti ja mõni kassi gif saata... ee asjalikku juttu rääkida. Seega ma olen nüüd igavesti online (vähemalt mõneks ajaks, ei tea mis tehnoloogia toob).

Enne kui suure hurraaga pihta hakkame lepime kokku raamid. Mida me defineerime kommunikatsiooni all. Raudselt läksite ruttu wikipeediat läbi klõpsama ja tahate kõvasti tsiteerida: "Kommun..." sshhh 🤫 Kuna tegemist on ikkagi filxi kommunikatsiooni ajalooga siis piirdume siinsete lepetega. Well, right then. Okay... Räägime suures osas elektroonilisetst kommunikatsiooni vahnedidest ja meetoditest.

Ohh pole saanudki alusada aga juba valed lendavad :D Kuigi ma mõtlesin, esilagu peileritest, mobladest ja arvutitest rääkida siis ma ei tee seda. Dunno, nostalgia mõttes. Vaja ajurakkusid pingutada väga kaugete mälestuste jaoks. Esimene nn tehnoloogia mida ma kommunikatsioooniks kasutasin oli tavaline kiri. Kui sa ei tea siis eesti keel emaeee.... googelda mida tähendab paberi lauale asetamine, pastakaga sinna sõnade voolimine kirjaks. Siis murda see paber pooleks, pista ümbrikusse. Toimetada kiri kuidagi postkontorisse. Ootad paar päeva-nädalat ja saad samasugusel meediumil vastuse. Jah, ma tegin seda. Mälu järgi olin ehk eelkooli ealine või käisin esimeses klassis. Hetkel suutsin oma aju soppidest välja kaevata selle kuidas ma kuskilt leidsin endale välismaa kirja sõbrad ja kirjutasin neile. Damn fun oli. Ootad pikkisilmi seda kirja ja kui kätte oled saanud siis loed mitu korda ja säilitad oma kõige tähtsama vara juures.

Viimati ma saatsin paberil kirja aasta 2009 mai kuus ja Rakvere põhjakeskuses (vaata mida nüüd aju mäletab :O). Kiri ise oli kinda zest - armastuskiri. Ülelüldse oli hea meenutada lapsepõlve. Ma häguselt nagu mäletasin, et vist olin lapsena kirjasõber but but.. Natuke ragistamist ja siis hakkasid mälestused jooksma. Millised on teie emotsionid ja mälestused? Kasutage allolevat kommentaariumi selleks. (oh wait, te ei tee seda. Panen nkn homme kinni kuna siis kulub paar bitti vähem andmetöötlust, seega vähem elektrit ja päästame maailma).

Ma mõtelsin pikalt (jah dem brains are working without smartphone also) ja esimene asi mis selgeks sai, et sellest tuleb väääääga pikk lugu. Ja nagu te teate, siis mitte kellegile tänapäeval ei lähe peale pikkad lood. 160 märki säuts ja thats it. Prolly, selle posti lasite ka diagonaalis ruttu üle, et kuskil oma ajusopis linnuke kirja panna ✔️ filxi blogi tänaseks loetud. So tänane jutt tigu postist ja kirjasõbraks olemist oli proloog kommunikatsiooni loole.
LU2VYK - Empty House (feat. Jex)

25. juuni 2019

Nädala kokkuvõte ehk time for weeks HiLows / PPP

Aeg nädala kokkuvõteks  😀 Kuna jäätmekäitlus koos taaskasutusega on popp ja hipipärane siis viskan copy-pastaga siia tsitaati mida alles hiljuti kasutasin:
Hmm. Nothing is burning, nothing is shining. < it doesnt mean that life stopped, cant see anything mention worthy today 🤔
Nii selle postiga on lood jonksus, võib viisakalt "Publish" nuppu pressida ja õue päikest võtma minna.

But, but... Klaviatuur ka juba nii hinnas, et seda kulutada ei või? Oh, well. Eip, mu pisikesed piilupardid. Ma niisama vigurdan siin. Tuleb asju vabamalt võtta eriti kui:

  • rasked jaanid on seljataga (üle lõkke hüppamine päädis sinna sisse hüppamisega)
  • kümme kilo sashlikut on selja sees (või noh maos ja see seedib veel terve järgmise dekaadi)
  • päevad lähevad jälle lühemaks (wtf? kes 24 tunnist osa julges ära näpata)
  • rammstein tuleb Tallinnasse (honestly, ei tea miks see siin listis on)

Nagu ühele õigele sendiblogijale (loe finantsvabadusblogijale) omane pidasin "läbirääkimisi" Telia ja Elisaga, et paremat arvet saada. TL;DR Telia moosis iga nurga alt, et jääksin aga ainuke argument oli (peenikese häälega) "meil on parem klienditeenindus". Novot siis. Hülgasin oma 15 aastase suhte Teliaga ja läksin Elisa rüppe. Funny thing on see kuidas nad lubasid mulle SIM kaardi postiga saata. Viimast pole kohal ja öösel läks Telia kinni. Nõnda ma siis vantsin rongi pealt töö poole ja kohustusliku nutisõltasena mõtlen, et "tseksiks mis telos põnevat on". Oh well, see mõte kadus kiiresti kuna meenus fakt asjaolust nagu INTERNETI puudumine. Huvitaval kombel ma suust vahtu välja ajama ei hakanud ega surnud pole ka.

Maal juhtus huvitav seik. Mäletate kui ma rantisin kuidas Lily rattaga sõitma õpetamine tahab veidike järjepanu ja kannatuslikkust. Ooo üllatust. Maal kus puudub ohutu (ei hakka maanteele ronima, mmmkaey) kõvakattega pinnas ja rattasõitu tuleb teha mügarlikul murul õppis Lily ise sõitma ¯\_(ツ)_/¯ Nagu välk taevast oli ta saanud aru väntamise konseptisoonist ja enam ei pidanuki keerutama mantrat "nüüd see jalg". Muru peal väntamine on raske - seega peab esialagu natuke hooga kaasa aitama.

Ja lõpetuseks. Kõik himurad mitte Plant Based toidu armastajad kindlasti tahavad teada mis sai sashliku saagast. Kas tuleb uusi episoode? Dunno. Võimalik. Hetkel ma oskan nii palju rääkida, et ise tehtud ja mitu päeva laagerdunud lihh maitses kordades paremini kui poe eri. Aga feilis idee teha burgereid :( Üldse on mul grillimisega lõputu võitlus, et gurmaanidele meeldivat toodangut sealt kuumadelt sütelt kätte saada....

Avicii - Bad Reputation (feat. Joe Janiak)

Populaarsed