5. märts 2013

Ingressi päevikud

Jiiipikajeee, muddacrackers. Me lõime eile õhtul Eesti esimese L7 gardeni. Kõik algas eelmisel nädalal kui me otsustasime luua Kohilasse L7 garden’i. Kokkuvõttev lugu on järgmine...
Kella viie aeg välja Mortiust minnes ootama ei tulnud mulle sugugi üllatuseks, et päevane jääaja ilm on muteerunud parajaks beebi lumetormiks. Korraks välgatas „tänane plaan võib vett vedama minna“ mõte. See oli ainult korraks ning mind see ei heidutanud. Peale mõningast vedimist jõudsime Kohilasse ning portaalide upgrade’mine võis alata. Algus ei läinud hästi. Tegelikult esines terve õhtu jooksul erinevaid side probleeme. Südikad, nagu me oleme ei andnud alla. Upgrade’sime kõik portaalid, tegime neli hack’ing ringi ära ning läksime ff juurde Intel’i üle vaatama ning edasisi plaane arutama. Parajalt mõnus ja suurepärane ajasisustus burnout aja täis tiksumiseks.
Vahepeal olid smurfid (Resitsance) või vähemalt üks neist avastanud meie ahvatleva garden’i ning otseloomulikult tuli 2fast4u seda suure õhinaga hävitama. Ta pidi kõvasti pettuma kuna suurest õhinast sai lihtsalt õhin ja lõpuks ohe. Tema sõjakas plaan lõppes haledalt ühe portaali hävitamiseks. Arvatavasti sai tal kas XMP otsa või siis XM. Kohilas just neid vaenlastele neid väga ei jagata. Seega esimese raksuga meie plaan toimis ideaalselt. Vaene mees :( Mul jääb ainult imestada 2fast4u rumalust või tahet sõita ~100 kilomeetrit maha ühe portaali hävitamiseks. Võimalik, et ta cheat’is. Me ei tea, otseseid tõendeid pole. Igal juhul poiss pidi pettuma. Muideks seda oli varsti näha ka smurfide vastu reaktsiooni näol.
Kella üheteistkümne ajal pani Smurfs and Co. püsti oma L7 gardeni Estonia monumendi juures. Seda võis ainult eeldada aga väikese üllatuse osaliseks saime siiski. Kuni senini oli smurfidel ainult HEKPO (ehk NEKRO) L8 siis eile õhtul selgus, et tal on kaks liitlast juures. Meid see ei morjendanud. Esiteks, me olime esimesed L7 garden’i loojad. Teiseks tänu heale taktikale ja väljapaistvale planeerimisele olime kokkuvõttes omadega plussis.
Peale teist hack’ing ringi liikusime tagasi Tallinna poole ning Mortius võttis smurfide L7 garden’i maha. Tubli töö! Mortiuse sõnumite ja ühis-chat’i logide põhjal saab ainult lugeda nende pettumust :)
Nagu jonnipunn kes oma jonni ei jäta tuli ka 2fast4u kella kolme aeg öösel Kohilasse tagasi oma pooleli jäänud tööd lõpetama. Peab talle au andma isu ja tahtmise eest midagi sellist korda saata. 

Lana Del Ray - Burning Desire

27. veebruar 2013

Teise näoga

"Viljar, miks inimesed ehivad ennast alati ja kõikjal internetis vööraste sulgedega. Ainult mida ma näen on laenatud pildid, et oma facebooki või või skype profiile kaunistada."

"Noo, nad pelgavad enda tõelist kuju ning nad kardavad näidata oma õiget pilti. Ma arvan, et ei tasu kurjaks saada kellegi peale kes ennast päriselt häbeneb."

18. veebruar 2013

Into the Woods

Huvitav palju eksisteerib selliseid inimesi kes soovivad südatalve reede õhtu klubis trallitamise asemel metsa minna. Ütleme, et on. Mina ja mu vahvad kolleegid. Mitte keegi ei käskinud meil metsa minna, kuigi kuuskede vahel sai selle üle palju nalja visatud.
Tõtt õelda ega ma vahetult enne metsa minekut vaimustuses ei olnud. Laagrisse mineku mõtete asemel keerlesid peas ving-ving mõtted. Aija. Väsitav päev on selja taga. Tahaks koju vedelema minna. Mida ma krdit ma metsa ronin. Lõpuks kui me olime jõudnud metsa serva ning väike jalgsirännak oli algamas siis tuju abosuluutselt muutus. Kohe muutusid peas mõtted. Allright, nice. Finally. Midagi ägedat. Tüüpiline. Selliseid asju juhtub. Alguses tekib motivatsiooni puudus aga see kaob kohe kui midagi elusat katsuda. Minutite, tundide mõõdudes muutus kogu olemine aina lõbusamaks. Mis sest, et tuli oma eluaseme nimel parjalt veava näha. Alates asjade tassimisest, vahepealse lume rookimise ja lõpetuseks majakese eeee.. telgi püsti panekuga. Ja kui te arvate, et tegemist on mõne moodsa matka telgiga, mis kotist välja tõmmates ennast ise püsti paneb siis ei. Meie telk mahutas terve hõimu ning selle püstitamine nõudis meeskonna tööd. Ja muide, keskküte oli ka olemas :D
Laupäeval koju minnes oli paras väsimus peal ning hiljem andsid isegi lihased endast märku. Järelikult sai piisavalt liigutatud. Jäädes mõõdunud nädalavahetust meenutama siis ma olen üliõnnelik, et see otsus sai vastu võetud. Seltskond ja olemine seal puude all kohati põlvedeni ulatuvas lumes oli lihtsalt fantastiline!

Rogue Wave - Eyes

14. veebruar 2013

Enlightened Tours LTD

Täna käis agent Davix, agent soend'i väljatoodud marsuudi peale, suurepärase idee. Me peaks asutama linna giidide firma. Enlightened Tours LTD. Ta jutus on iva sees. Meie, kes me veedame pidevalt aega vanalinnas. Meie, kes me külma või vihma tortsides lähme välja. Meie, kes me teame igast nurgatagust vanalinnas. Meie kes, me vallutame protaale ja kaitseme neid. Meie kes me peame lõputut võitlust Resistance agentidega.

Jutt käib Ingress'ist.

What is Ingress?

Ingress on Augmented Reality MMORPG. Midaaaa? Misaasi? Olgu, olgu. MMORPG tähendab maakeeli paljude mängijate poolt mängitavat rollimängu. Ja Agumented Reality viitab sellele, et sa ei mängi arvuti taga vaid reaalses maailmas. Abiliseks telefon või tahvel. Ingress'i background story on järgmine: mingil hetkel hakkas maailma lekkima eksootilist ainet (XM) ning mingil hetkel keegi avastas, et teatud kohad (skulptuurid, monumendid, eriline arhitektuur) on ligitõmbavad. Need kohad, vaatamisväärsused, muutusid portaalideks. Ühendades erinevaid portaale saab luua ala mõjutamaks inimesi. Mängus on kaks osapoolt: Enlightened - nemad pooldavad uut mõtlemist ja nagu ikka Resistance - pooldavad vanu mõtteviise. Sõltumata poolest, tuleb üles otsida portaalid, saada need enda valdusesse ja luua uusi mõju välju.

Mida see peale ilmselge mängurõõmu annab?

Jutu alguses on esimesed vihjed sellele. Ma tunnen vanalinna nagu oma viit sõrme. Kui vanasti tekitas kohati hämmingut vanalinna labüründis ekslemine siis nüüd mitte. Mu navigatsiooni oskused, asukoha määramine ning kaardi lugemine ületab kõvasti tavaliste kodanike oma.
Järgmine positiivne mõju on kultuuriline. Ingress'i mängides mul on võimalus tutvuda erinevate kultuuri väärtustega. Ja mitte ainult meie armsamal Maarjamaaal. Kui sa tahad reisul olles nautida parimaid vaatamisväärsusi siis mängi Ingressi.
Kolmandaks. See on tervislik :|. Aktiivne mängimine nõuab kõvasti liigutamist. Loomulikult osasid portaale saab ja tulebki suure vahemaa tõttu mootorit omava transpordiga taga ajada. Aga enamik portaale on kerge jalutuskäigu kaugusel ja pealegi paljudesse kohtadesse autoga ega tasuta ühistranspordiga ei pääse. Enda koha pealt tean õelda, et mu õues viibimne ja liikumine (kõndimine jooksmine sõltuvalt olukorrast :D) suurenes tänu Ingress'ile 2x kordselt.

Nagu ikka tekitab ka see mäng sõltuvust. Siiamaani vähemalt positiivset sõltuvust. Kui seni ma põgenesini peale tööd padavai kodu poole siis nüüd ma mängin tunnike kaks Ingressi enne koju minekut. Mõnikord ma satun nii hasarti, et veedan kaua kaua aega linnas ringi tiireldes. Siiani pole ilm ega aeg takistuseks saanud. Olen mänginud iga ilmaga. Nii sigakülma -15 ja rohkem ning plirts-plärts lörtsiga. Külmaga küll ütleb mu tahvel ruttu üles aga peale väikest põues soojendamist saab jätkata. Vihma ja lumega on natuke halvasti. Ekraan keeldub töötamast. Aga ma leian selle vastu üsna varsti rohtu.

P.S. Suurepärast Valetinipäeva mu lugejad!

Simon & Garfunkel - Sound of Silence

6. veebruar 2013

Jooksmine... (aeglased pöörded)

... oli (eile) fantastiline. Nagu ikka. Üks parimatest tegevustest, mis üldse välja mõeldud. Mulle meeldib joosta ja kohe hästi palju. Esimest korda ma proovisin joosta nagu päriselt. Mõned kuud tagasi hankisin endale ägeda pulsikella ning seekord jälgisin kogu jooksu pingsalt oma pulsi. Hoidsin esimest korda pulsi soovitud vahemikus. Ja selleks on 140 - 160. Vist. Räägitakse, et üle on paha.
Kui ma tavaliselt jooksen nagu hing ihaldab ning ei pööra tempole, veel vähem pulsile tähelepanu. Ma jooksen nii kuis jaksan. Niimoodi, et vere maik oleks suus. See viimane on piltlikult öeldes. Nagu muidki tegevusi, ma jooksen hingega. Ma naudin suurepärast muusikat ja jooksen. Mida mõnusam, tempokam laul seda rohkem ma pöördeid üles ajan. Kui ma mõni aeg tagasi pulsikella ostsin siis loomulikult salvestasin oma tavapärast jooksu taktikat (ehk run like hell). Jõulude paiku sai näidatud salvestatud jookse ühele tuttavale, kes on spordi teoorias targem kui mina. Vastuseks tuli: "See pole trenn vaid sa tapad ennast". Ma imestasin, how come? Ma olen elu aeg sellist stiili harrastanud. Stiili, mis peale pulsikella ostmist, näitas, et mu stabiilne pulss on 180 ja seda kohe pärast 1 minutit.
Seega üritasin siis eile hoida oma pulssi kogu jooksu aeg 160 juures. Jooksmist alustades mõtlesin, et hea küll, sörk on alguses hea. Esimene lugu sai läbi. Pulss tiksub ikka 160 ja mõned pügalad üles. Noo kuulge see ei lähe. Tahaks nagu hakata ennast liigutama. Järgmine lugu saab läbi. Tempot ei saa lisada muidu on pulss daamn too high! Ma lubasin, et jooksen alla 170. Peame lubadusest kinni. Lood mu telefonis vahetuvad. Tahaks kiiremini joosta. Järgmine laul algab. Algus on rahulik. Siis ühtäkki kuulen oma kõrvus helisemas "..and we're breathing in the same air. So turn up the love. Turn up the love". Ma ei suuda enam. Aitab neist aeglastest pööretest. Proovime ikka olla. Jätkan jooksmist samas (aeglases) tempos. Kohutav tundub see venimine siin.
Jooksu lõpetasin õnnelikult ära. Pidasin oma lubadust hoida pulss 160 ringis ja olin rahul. Pealegi ma õppisin midagi. Täpsem on öelda tuletasin endale meelde. Vahel tuleb asju õieti teha. Ja. Ootamine toob kõik.
 
Far East Movement - Turn Up the Love

4. veebruar 2013

Visand nägemusest

Elu rajal kõndimine ei ole millegi eest põgenemine. See ei ole päevast päeva peavarju otsimise protsess. See on rada mida mõõda käies on iga hetk nauding. Tee millel iga astutud samm toob kingib killukese õnne. See tee ei ole mõeldud ohke või hirmuga tagasi vaatamiseks. See on tee kus tuleb julgelt tulevikku vaadata.
Olukorrad väljendavad end kahe näoga: nad kas peegeldavad probleemide lõputut jada või väljakutseid. Valik on igaühe enda oma. Kas võtta lähenevat äikesetormi probleemina või väljakutsena. Kas jääda, kartuses märjaks saada, tuppa peitu heidutava tormi eest või sammuda sellest pea püsti läbi oma eesmärgini.

Ludovico Einaudi - Una Mattina

Populaarsed